Nagu paljud eestlased, olen minagi sattunud kalastamise võistlevale. Selle spordiga kaasneb midagi hüpnotiseerivat ja meditatiivset, mis lõõgastab ja lahustab igapäevase elu stressi. Selles postituses mõtisklen mõne kalastustaktika ja -filosoofia üle, mida olen õhtuste kalastusretkede käigus õppinud.
Ootamise kunst
Kalastus, nagu kinnitavad kõik kogenud kalastajad, pole mitte ainult õngeritva vette viskamine ja kala saamine. See on ka kannatlikkuse ja ootamise kunst. See on vastastikune austus selle loomuliku protsessi vastu, mis nõuab aega ja energiat. Pidev liikumine ja kiiruste hankimine ei ole tervitatav. Kalastus õpetab meile, et mõnikord peame tegema pausi ja laseme asjadel loomulikul moel kulgeda.
Loodusega harmoonias
Õhtune kalastusretk on ka võimalus olla osa loodusest ja haarata maailma, mis on nii palju suurem kui meie. See on võimalus kuulata linnulaulu, vaadata, kuidas loojangutaevas värvid pidevalt muutuvad, või lihtsalt vaadata, kuidas vesi voolab. See on meeldetuletus sellest, kui habras on elu ja kui imeline on meie planeet.
Kalastus on kui elufilosoofia
Kala püüdmisel on midagi suurt. See ei ole ainult füüsiline protsess, vaid ka vaimne kogemus. Kalamees peab olema osav, kuid ka kannatlik. Ta peab olema valmis pettumusteks, kuid ka üllatusteks. Just selline on elu – täis ootamatusi, pettumusi ja rõõme.
Kokkuvõte
Kalastus pole lihtsalt hobi või sport. See on elustiil, mida saab nautida ainult siis, kui olete valmis avama oma südant looduse ja elu suurusele, õppima kannatlikkust ja austust kõige elava vastu ning leppima rahuliku ja meditatiivse tegevusega. See on minu õhtuste kalastusretkede õppetund.
