Nii nagu enamus Eesti elanikest, armastan ka mina kalapüüki. See on tegevus, mis võtab küll natuke aega, kuid annab selle eest suure naudinguhetke, kui kala õnge otsa satub. Kuid on üks asi, mis mind murelikuks teeb: kas meie kõige nooremad kalamehed oskavad kalapüügi oskuste olulisust hinnata ja seda edasi anda?
Kalapüügi olulisus noorte hulgas seisneb paljuski enesekindluse kasvus, vastutuse võtmises ning ühiskonda panustamises. Kalapüük õpetab püsivust, nõuab keskendumist ning hinnatakse saadud tulemust – iga kala, mis õnge otsa satub, on ju suur saavutus. Samuti õpetab kalapüük armastust looduse vastu ja kuidas seda hoida.
Vaatamata kalapüügi ilmselgetele eelistele on noorte hulgas see tegevus pigem taandunud. Kooliõpilaste hulgas peetakse kalapüüki sageli igavaks ja vanamoodsaks. Aga kas see peab ka nii olema?
Arvan, et võtmesõnaks on siin mentorlus. Kui vanemad innustavad oma lapsi ja teevad neile kalapüügi põnevaks, suudab see muutuda noorte populaarseks vaba aja tegevuseks. Sealjuures on oluline õpetada noortele mitte ainult tehnikat, vaid ka püügiolusid, kala tundmist ja looduse ning liigikaitseseaduste austamist.
See on unikaalne aeg noorte jaoks – mitte ainult ei saa nad õppida midagi uut, vaid ka veeta aega väljas, värskes õhus, ära nutiseadmetest. Ja kes teab, äkki peitub mõnes neist tulevane kalameister, kes suudab lüüa isegi kõige kogenumate kalameeste saagirekordeid!
Kokkuvõttes tuleks kindlasti julgustada noori kalapüügiga tegelema. See on hobi, mis lisaks lõõgastavale mõjule toob kaasa ka praktilisi oskusi. Ja kes teab, äkki saavad sellest alguse uued edulood Eesti kalapüügi ajaloos. Seda mõtet meelde jättes, astugem julgelt edasi ja saagem kõik – nii noored kui ka vanad – osa kalapüügi põnevusest!
