Täna räägime ühest kalaliigist, mis on saadaval kogu aasta vältel ning nipsuvõtjate jaoks tõeline maiuspala. Kõne all on keerdlest, kaarelistu. See on üks armastatuimaid kalu nii kalameestele kui ka gastronoomidele.
Keerdlest: väike, kuid väärtuslik
Keerdlest on magussöötjalise perekonna liige. Keerdlest on väikesekasvuline kala, isendid on tavaliselt 8–15 cm pikad. Neil on peenike keha, väike pea, suur suu ja lühike saba. Kõhuserv on hõbedane, mõnikord isegi kollakas. Keerdlest on ainus lestaliik, kes on võimeline elama nii mageveekogudes kui ka soolases meres.
Vaesed eestlased sageli põlgavad selle kala, kuna ta on ainus kala, kelle püüdmist peetakse alandavaks. Aga kuidas on lugu näiteks prantslastega, kes peavad keerdlesta delikatessiks, või soomlastega, kes hindavad seda kalakotlettides. Tasub märkida, et keerdlestaliha on väga maitsev, madala rasvasisaldusega ja sisaldab rohkelt kasulikke aineid.
Millal, kus ja kuidas püüda
Keerdlesta oskuslik püüdmine nõuab mõningast oskust. Kuigi kindlaid reegleid pole, on olemas teatavad juhised, mida järgida. Keerdlesta saab püüda aastaringselt. Kõige parem aeg keerdlesta püügiks on sügisel ja talvel, sest siis on kalad kõige aktiivsemad.
Parimad kohad keerdlesta leidmiseks on madalad, mudased põhjad, kus on palju vetikaid. Keerdlest eelistab pehmeid, liivaseid põhjasid, kuid võib elada ka kiviklibusel põhjal.
Keerdlesta püüdmiseks on mitmeid meetodeid. Levinuimad on:
1. Nöörpüük – see on kõige lihtsam ja populaarseim meetod. See seisneb selles, et nöör või õng läbib vee sügavust, saavutades seeläbi koha, kus keerdlestad ujuvad. Õngeotsa külge kinnitatakse konksud, millele on pandud sööt;
2. Neret – selle meetodiga kasutatakse suuri, raskete täiteainete ja konksudega varustatud õnge.
Kokkuvõte
Keerdlest võib tunduda algaja kalamehe jaoks pisut hirmuäratav, kuid hea ettevalmistus ja võimaluse korral kogenud kalamehe seltskond võivad tagada suurepärase kogemuse. Keerdlest ei ole mitte ainult maitsvate roogade valmistamiseks hinnatud, vaid ta on ka märkimisväärse ökoloogilise väärtusega, aidates säilitada veekogude bioloogilist mitmekesisust.
